Foto: Urmas Roos

Austatud kirikujuhid ja kirikute esindajad!

Armas oikumeenilise aastapreemia laureaat Anne Raiste!

Daamid ja härrad!

Seekordne Eesti Kirikute Nõukogu aastalõpupalvus siin, Pirita kloostri kabelis, on võrreldes varasemate aastatega teistsugune. Meil ei ole võimalik selle auväärse kloostri ruumides kohtuda enam palgest palgesse isa Vello Saloga. Kindlasti on meist igaühel temaga kokkupuutumistest omad eredad isiklikud mälestused ning tõenäoliselt tunneme me küll ka jätkuvalt tema kohalolekut siin kloostris. Oleme olnud viimased ligi kaks aastakümmet harjunud sellega, et kui räägime Pirita kloostrist, siis kuulub sellega enesestmõistetavalt ja lahutamatult kokku ka isa Vello. Mul on hea meel, et kloostripere algatusel ning hulga annetajate, sealhulgas Siseministeeriumi toel rajatakse isa Vello kasutuses olnud eluruumidesse tema mälestustuba koos raamatukogu ja arhiiviga. Ma usun, et tema 95. sünniaastapäeval veidi vähem kui aasta pärast saame meie rahva suurmeest meenutada juba temanimelises mälestustoas.

Täna võiksime nimetada veel üht teemat, mis isa Vello Salol oli südamel. Ta ütles viis aastat tagasi ühes intervjuus järgmist: „2039 tuleb maakeelse piibli 300. juubeliaasta, see on kohutavalt lähedal.“ Tema poolt väljaöeldud mõtte ja sooviga, et selleks suureks juubeliks oleks ilmunud uus eestikeelne Piiblitõlge, on tugevalt kaasa mõelnud nii Eesti Kirikute Nõukogu kui Eesti Piibliselts. Olen veendunud, et emakeelse Piibli tõlkimisest ja väljaandmisest peab saama meie üldrahvalik ettevõtmine, millel aitavad ühiselt teoks saada nii kirikud, riik kui kõik need inimesed, kellele on oluline eestikeelne kirjasõna ja Pühakiri. Eestikeelne Piibel on meie rahvuslik pärand ning, nagu on kirjutanud Piibliseltsi peasekretär Jaan Bärenson, „meie rahvusliku identiteedi ja eneseväärikuse kandja ning meie ülesanne on see oma järeltulevale põlvele edastada.“ Olen nii kristlase kui Eesti Vabariigi rahvastikuministrina rõõmus, kui võiksime juba järgmisel aastal jõuda laiapindse koostöökogu moodustamiseni, mis hakkab ette valmistama uue eestikeelse Juubelipiibli väljaandmist.

Austatud kirikujuhid! Kui vaatame tagasi riigi ja Kirikute Nõukogu ning selle liikmeskirikute ühisele tegevusele 2019. aastal, siis võime olla päris rahul. Meid on kandnud ühine hool ja vastutus Eestimaa eest. Ma olen teile tänulik kõige selle eest, mis te olete teinud oma kirikutes, oma kaplanaatides, oma töövaldkondades ning tervikuna Kirikute Nõukogus. Teema-aasta „Eesti usk“ on ühendanud meid kõiki ning ühendagu meid järgmisel aastal ka uus teie poolt valitud aastateema, mille keskmes on looduse ja kogu Jumala loodu hoidmine.

Head kuulajad! Saksa filosoof Karl Jaspers on öelnud, et inimesed muudab inimeseks just traditsioon. On igati kaunis ja kohane, et Eesti Kirikute Nõukogu jätkab oma aastatega välja kujunenud traditsiooni – anda välja oikumeeniline aastapreemia. Mul on eriliselt hea meel, et tänavuse oikumeenilise aastapreemia saab Rahvusringhäälingu teleajakirjanik Anne Raiste.

Armas Anne! Sinu väga olulisest panusest, millega Sa oled teinud kirikute ja koguduste tegevuse läbi meedia ühiskonnale nähtavamaks, tuleb kindlasti täna veel juttu. Oleme viimase veerandsaja aasta jooksul näinud Sinu poolt tehtud usuteemalisi saatelõike erinevates uudistesaadetes, eeskätt muidugi Aktuaalses Kaameras. Nii saame me ka Sinu töö lugeda tegelikult juba millekski selliseks, mille kohta saame öelda „traditsioon“. Olen Sulle isiklikult väga tänulik, et Sinu tegevuse kaudu on vaatajateni jõudnud ka teadmine igal aastal jõulude ajal Oleviste kirikus toimuvast kodutute ja vähekindlustatud inimeste jõulupuust. Koguduste tegevuses on väga palju erinevaid tahke ning Sa oled avardanud paljude televaatajate teadmisi sellest rikkalikust tööst, mida kogudused teevad mitte ainult oma liikmete, vaid ka laiemalt ühiskonna suunal.

Aastal 2010 ühes bakalaureusetöö intervjuus vastas Anne Raiste küsimusele „Millised isikuomadused peaksid ühel heal teletoimetajal olema?“ nii: „Peab olema hea suhtlemisoskus, sest sa pead suurte isikute vahel kuidagi hakkama saama, peab olema natuke lepitaja, peab lappima mingisuguseid ütlemisi. Ikka tuleb ette.“

Minu siiras tänu kuulub mõlemale traditsioonikandjale – nii Kirikute Nõukogule kui Anne Raistele. Sellele tänule lisandub lootusrikas soov, et te mõlemad jätkaksite oma traditsiooni: nii avatud südame ja avara pilguga uusi oikumeenilise aastapreemia kandidaate otsides kui ka nii suurte kui väikeste isikutega suheldes usuelu valdkonna uudiseid Maarjamaale edastades.

Saatku teid sel jätkamisel tõdemus, et välises vormis − traditsioonides, tavades, kommetes – on sageli sisemine sõnum, mida me kohe ei peagi oskama lugeda.

Soovin meile kõigile rõõmsat advendiaega ning rahu ja armastusega raamitud jõulupühi oma pere ja lähedastega.