Esmaspäeval, 4. mail toimus Nordic Hotel Forumis emadepäeva veebikonverents „Viimane õnnelik suhe“. Konverentsi korraldas Sihtasutus Väärtustades Elu, modereeris Hannes Hermaküla.

Järgnevalt lühike ülevaade konverentsi ettekannetes ja aruteludes väljaöeldud mõtetest.

Liia Hänni: sellel aastal tuleb emadepäev virtuaallillede ja virtuaalkallistustega

Ühiskonnategelane Liia Hänni ütles oma ettekandes „Kuidas mõõta Eesti ema õnne?“, et sellel aastal tuleb emadepäev teisti – paljude emade jaoks eriolukorra tõttu virtuaallillede ja virtuaalkallistustega. Hänni märkis, et me vajame erimeetmeid mitte ainult ettevõtjate jalule aitamiseks, vaid ka perede toetamiseks.

„Mäletan, kui minu ema lahkus 56aastaselt,“ rääkis Liia Hänni. „Ma kandsin seda valu enda sees pikki aastaid. Praegu täidab mind emast mõeldes tänutunne. Kas peaksime mõtlema, et sellel karmil ajal õnne polnud? Oli küll. Kuid üks on kindel – inimese elu sõltub ühiskondlikest oludest, milles me elame. Nii ka emaks olemine. On igati põhjendatud küsida, kas Eesti emad on õnnelikud?“

„Kuidas mõõta ühiskonna õnne, ema õnne?“ küsis Liia Hänni. „See tundub retoorilise küsimusena, kuid ei ole seda. Õnneindeks on mitmekülgne, sest ta ei vaata mitte ainult läbi materiaalse prisma, vaid ka mitmeid teisi tegureid, rahulolu, heaolu. Eelmisel aastal oli maailma õnnelikum riik Soome, Eesti oli 55. – meil on, mille üle mõelda. Usun, et oma otsustes vaba naine teeb oma otsuse emaks saada ka ilma riigi tellimuseta. Kõige ainulaadsem tunne on armastus oma ema vastu.“

„Põhiseaduses on kirjas, millele meie riik tugineb,“ sõnas Liia Hänni. „Põhiseaduse järgi on sellel keskne koht perekonnal. Põhiseadus ei kirjuta ette, keda mõista perekonnana. Paljud lapsed sünnivad üksikemadel. Kas viimase õnneliku suhte alus on abielu? Koduvägivalda ei pea taluma. Põhiseadusega oleme andnud lubaduse võtta pere riigi kaitse alla. Eesti perepoliitika on maailmas eeskujulik.“

Robert Kitt: heaolu saab tuua tagasi, inimest inglirajalt mitte

Majandusekspert Robert Kitt rääkis oma ettekandes „Kas õnne saab arvutada rahasse?“ musta luige metafoorist, mis tähistab võimatu sündmuse ekvivalenti. „Kas õnne saab ümber arvutada rahasse? Või kas Tšernobõl oli must luik? Vastus mõlemale küsimusele sõltub maailmavaatest ehk ideoloogiast,“ sõnas Kitt. „Metafoor pärineb sama nimega ilusast linnust, kes Euroopas on valge. Eurooplased olid veendunud, et kõik luiged ongi valged,“ rääkis Robert Kitt. „Austraalia avastamisega kukkus aga see maailmapilt kokku: seal elas luige liik, kes oli must! Piisas kohata vaid ühte musta luike, lükkamaks ümber hüpoteesi, et kõik luiged on valged. Musta luige fenomen ei ole aga kuidagiviisi seotud linnuga, kelle järgi ta nime sai. Musta luige metafoor kirjeldab kõiki sündmusi, mille toimumine on täielik üllatus. Metafoori olulisus seisneb tema analoogias iga mõttelõnga haprusega.“

„Kui algselt tähendas must luik finantskrahhe, siis hiljem tähendas see teisi suuri ajaloolisi sündmusi – maailmasõdu, katastroofe. Koroonaviirus on ka leidnud käsitlemist musta luigena, mis lendas ootamatult kohale. Kuid kas meil ei olnud mitte viimase 20 aasta jooksul olnud teisi sarnaseid viirusi?“ küsis Kitt. „Kas meil ei olnud varajasi signaale sellest, et must luik on tulemas? Efektiivse tapjaviiruse tulek oli tõenäoline. Kui see ei olnud must luik, siis miks mitte midagi ei tehtud? Kui tehti, miks siis tegevus polnud nii efektiivne? Koroonaviiruse levik on mitmes artiklis ja seisukohavõtus olnud klassikaline must luik: ta on ootamatult kohale lennanud, tema mõju on meeletu ning tagantjärgi ilmub välja tarku, kes väidetavalt seda kõike ette nägid. Koroonakriisi puhul seisneb kurbloolisus selles, et kõik ohu märgid olid varasemalt olemas, kuid neid lihtsalt ignoreeriti.“

Kitt rääkis, et rahast on saanud eesmärk omaette: ühiskonnas on legitiimne diskussioon – inimelu versus majanduskasv. „Raha on vaid üks selliseid ideoloogiaid ja see on puhtalt inimestevaheline kokkulepe. Nagu viimase kümne aasta keskpankade praktikast näha, siis saab raha lihtsa vahendiga juurde trükkida. Koroonakriisi ennetamine oleks maksnud raha ja tema tagajärgede likvideerimine maksab ilmselt oluliselt rohkem. Kliimamuutusega aktiivne mittetegelemine võib samuti tunduda efektiivne, kuid võib vaid ette kujutada, kui palju „maksab“ tagajärgede likvideerimine. Paraku me ei tea, kas kliima muutumine endast üldse jätab kedagi tunnistajaks. Kuni on inimesed, kuni on kultuur, seni on elu, mis läheb edasi. Ühe elu hinda ei saa mõõta kaotatud heaolus – heaolu saab tulla tagasi, inimesed inglirajalt paraku mitte.“

Maria Peterson: vastutust enda õnnelikuks tegemiseks ei saa panna teisele inimesele

Näitleja ja lavastaja Maria Peterson rääkis, et ta on inimeste inimene, kuid keegi ei saa kedagi teist õnnelikuks teha. „Kui sa paned vastutuse teisele inimesele, sa õnneni ei jõua,“ märkis Maria Peterson. „Ma olen olnud abielus 21 aastat, mul on kaks last ja nad on tulnud teisel teel. Mul on raskusi elutee jooksul palju ette tulnud. Ma tunnen ennast väga rasketes olukordades ka tihti väga hästi. Ma olen raskuste ületamise järel olnud rõõmus. Ma pole materiaalseid asju kunagi väga hinnanud. Lapsena tegin kunagi nimekirja materiaalsetest asjadest ja siis, kui ma mõned asjad sain, nägin, et see ei tee mind õnnelikumaks.“

„Ma tahan teise inimesega kokku saada, millega seoses mul tekkib kõrgendatud õnne seisund,“ sõnas Maria Peterson. „Ma ei nõua kelleltki, et sa pead mind tegema rõõmsaks. Ma ei pea õnne püsivaks seisundiks, ma ei tea, kas see selliselt olemaski on. Mida rohkem on minu ümber rõõmu, seda rõõmsam olen ka mina. Õnn on laialivalguv, kuid kui tasane rõõm on minus olemas, siis on hästi. Tasane rõõm on see, kui me väga ei vaja nagu midagi. Õnn on tasadus.“

Karmen Joller: Eestis on palju inimesi, kes ei ole õnnelikud

Perearst dr Karmen Joller ütles oma ettekandes „Kuidas ravida õnnetust“, et kõige suurem õnneallikas on head inimsuhted: see aitab lahendada paljusid muresid. Oma probleemid tuleb välja rääkida või kirjutada. „Õnnest on saanud ebamäärane suur kultus,“ sõnas Karmen Joller. „Sotsiaalmeedias näeme ainult õnnelikke inimesi. Mõni õnnetu on ka, aga ka nemad tuleb teha kiiresti õnnelikuks. Tihti lohutatakse inimest, et ära nuta, mis võib nutjat omakorda hoopis kurvastada. Sõnapaar „kõik saab korda“ ei tähenda samuti alati seda, et kõik saabki korda.“

Karmen Joller rääkis, et kui mõtleme sellele maailmale, kus me oleme, siis siin on väga palju ilusat. „Imeline loodus, toredad inimesed, palju rikkust, rõõmu – kõike seda on hästi palju. Samas on siin väga palju kohutavat. Kui ma mõtlen, et iga päev ja ka praegu keegi kannatab, siis globaalses mõttes on raske olla õnnelik. Tahaksin nutta kasvõi aafrika nälgivate laste pärast. Aga samas need lapsed võivad olla hoopis rõõmsad.“

„Õnne me ei saa defineerida ainult tunnetega, me ei saa defineerida ka selle järgi, mis meil on olemas või mis meil ei ole olemas,“ lisas Karmen Joller. „Õnne defineerimine on individuaalne, iga inimene leiab enda jaoks selle, mis või kes teeb teda õnnelikuks. See võib elu jooksul samuti kardinaalselt muutuda. Kui olin resident, siis arstide palgad olid madalad. Mul oli vaevalt raha, et süüa osta. Tundsin ennast väärtusetusena. Õnneks pakkusid rõõmu teised asjad.“

„Kuidas defineerib aga meditsiin õnnelikkust või õnnetust?" küsis perearst. „Kahenädalane õnnetu olek saab diagnoosiks depressiooni, kohanemishäire või ärevuse. Normaalne psüühika püüab leida tasakaalupunkti, et kohaneda. Tihti tuleb väärtused selleks elus hinnata ümber. Eestis on suitsiidide hulk liiga suur. Veel rohkem on meil inimesi, kes pole õnnelikud: nad ei taha edasi elada, ei tunne elust rõõmu, ei taha olla olemas. Sellega kaasneb sageli valehäbi. Alati tuleb otsida abi – üks parimaid lahendusi on rääkimine. Räägi oma lähedasega – sõbra või sõbrannaga, kirjuta oma mured päevikusse, kui kellegagi rääkida pole. Kõigepealt tuleb armastada aga iseennast.“

Ingrid Veidenberg: armastuse leidmine või purunemine ületab kõik poliitintriigid

Ajakirjanik Ingrid Veidenberg rääkis, et kõige enam loetud lood on armastuse leidmisest või selle purunemisest – ükski poliitiline intriig ei konkureeri nendega. „Ükski väljaanne ei keeldu rammusast armastusloost,“ ütles Ingrid Veidenberg. „Kõige enam huvitab lugejat see, kui tuntud inimene leiab armastuse, topelt huvitab, kui ka teine inimene, kelle ta leidis, on samuti tuntud inimene. Väga huvitab, kui tuntud inimene on jäänud vahele kellegagi, kellega teda ei ole varem nähtud. See huvitab. LP on ilmunud seitse ja pool aastat ja kolm kõige enam loetud lugu on seotud armastuste leidmise ja purunemisega.“

„Lugeja huvi on olnud määratult suur, kui meie suusaprintsess Kelly Sildaru tõi avalikkuse ette oma poiss-sõbra Mihkel Ustavi,“ märkis Ingrid Veidenberg. „Iga armastusega seotud lugu toob Delfis 100 tuhat lugejat, seda on väga palju. Lugejaid erutas väga, kuidas noor laulja Elisa Kolk leidis endast 25 aastat vanema eduka ärimehe Indrek Rahumaa. Inimesed armastavad armastuslugusid, eriti siis, kui inimesed julgevad sellest avameelselt ja valehäbita rääkida. Rita Rätsepp ütleb viimases „Kroonikas“, et kriisiolukord kiirendab lagunema neid suhteid, mis on määratud lagunema. Koroona-ajastu ei ole toonud veel ühtegi lahutuse lugu. Kas see jääb nii? Elu näitab.“

Seejärel intervjueeris konverentsi moderaator Hannes Hermaküla maailmarändur Uku Randmaad ja tema naist Maibi Randmaad, arutledes teema üle “Kas lahus olles saab olla õnnelikus suhtes?”

Meego Remmel: Meid on loodud õnne jagama, mitte õnne krabama

Vaimulik Meego Remmel ütles, et me saame õnnelikud olla siis, kui oleme valmis seda jagama. „Abiellusime 22-aastaselt – olime noored, õnnelikus suhtes. Ei osanud mõelda, et abielu peaks kartma või peaksime kartma lahutust,“ sõnas Meego Remmel. „Suhted kaaluvad kõik muu üles, see ei tähenda, et kaalumine oleks kerge või see kaal näitaks midagi kerget. Need 30 aastat, mis oleme olnud abielus, on mu abikaasa jaoks olnud kindlasti raskemad, sest mina olen olnud sageli ära. Oleme siiski kogenud õnnelikkust. Võib-olla selle pärast, et meie esimene suhe on jäänud viimaseks, teist pole.“

„Aristoteles leiab, et õnnelik pole võimalik olla üksi. Inimene on koosolend. Inimene tahab oma õnne jagada. Sama on hea muusika ja hea toiduga. Meid on loodud õnne jagama, mitte õnne krabama. Saame õnnelikud olla siis, kui oleme valmis seda jagama. Karantiini ajal on see füüsiliselt selgeks saanud. Me tahame inimestega koos olla. Kui me ei saa koos olla, siis tunneme, et meie õnnest on midagi puudu,“ rääkis Meego Remmel. Ta lisas, et piibliloos ütleb looja inimese loomise järel: inimesel ei ole hea üksi olla, ma tahan temale teha abi, kes temale kohane on. „Iseenda heaks elatud elu ei ole see, milleks me loodud oleme. Selline elu ei ole terviklik ega õnnelik elu. Piibli võtmemõiste on õnnistus, jätkusuutlikkus, kestlikkus. Piibel ütleb, et mees jätab maha oma ema ja hoiab oma naise poole. See on võtmetähendusega õnnelikus suhtes,“ lisas ta.

„Jeesus ütles, et lahutus on olemas teie kõva südame pärast, kui temalt seda küsiti,“ rääkis Meego Remmel. „See tähendab, et su süda läheb kiviseks. Jeesus ütles, et armasta Jumalat üle kõige ja ligemest nagu iseennast. Me hoiame seda armastavat suhet. Miks esimene õnnelik suhe ei jää viimaseks? Suhe pole järelikult kujunenud suhteks selle tõelises sisulises tähenduses.“

Tiina Mälberg: kui loobusin otsimast vastust küsimusele „miks?“, hakkas mul palju kergem

Konverentsil peetud paneeldiskussioonis ütles näitleja Tiina Mälberg, et kui inimene pidevalt urgitseb ja analüüsib iseennast, võib see ummikusse viia. Arutelus „Miks inimesed ei oska õnnelikku suhet ära tunda?“ osalesid Tiina Mälberg, PREP-paarisuhtekoolitaja Matti Orav ning Rakvere linnapea Triin Varek.

„Mina ei oska õnnelikku suhet ära tunda,“ sõnas Tiina Mälberg. „Mind häirib või kurvastab sõna „suhe“. Ma ei tahaks mehe ja naise või kahe armastaja vahelist koosolemist nimetada sõna kaudu „suhe“. Paari koosolemist tahaksin ma nimetada armastuseks või koosolemiseks. Kui minul ei ole abikaasat või elukaaslast, mis jääb siis minule viimaseks õnnelikuks suhteks? Minu suhted minu lastega, minu vanematega – kõigi pereliikmetega laiemalt. Suhtlemine töökaaslastega. Kõiges selles olen ma pidevas suhtes ka sellega, mis üldse minu ümber toimub. Kõigile üksikutele tahan öelda, et kõige olulisem on õnneliku suhte leidmise juures see, et sa leiaksid iseendas tasakaalu ja leiaksid hea suhte iseendas.“

„Aegadel, kui mul on olnud väga raske, olen vaadanud kõrvalt teisi inimesi ja mõelnud, et neil on tore ja minul pole. Kui loobusin otsimast vastust küsimusele „miks?“, hakkas palju kergem. Kui inimene hakkab kogu aeg urgitsema ja otsima oma elus, võib see suurde ummikusse viia,“ rääkis Tiina Mälberg. „Kui leiadki põhjuse ja tahad selle likvideerida, võib juhtuda, et sa ei tahagi enam edasi elada,“ lausus ta.

„Üksi olles sa ei eelda, et teine äkki teeb midagi ära, ja hakkab palju kergem. Kaob ära enesehaletsus. Lõpetada tuleb püüd, et keegi teine aitab sind või parandab mingi olukorra,“ toob Tiina Mälberg välja üksi olemise eelised. Ta lisab, et kaunist on väikestes hetkedes palju, aga seda tuleb väärtustada. „See kõik on väga habras, igal hetkel tuleb selle nimel vaeva näha.“

Tiina Mälbergi jaoks on oluline, et tema pere toimiks koos, et ta laseks neil kõigil olla. „Millegi pärast on lihtsam päris lähedastel nagu lastel ja vanematel lasta olla niisugused nagu nad on. Võõra inimese jaoks ma püüan väga palju just tema jaoks teha. Lõpuks pole teine pool selle üle üldse rõõmus, et mina tahan ainult teda õnnelikuks teha. Pean aru saama, mis mind õnnelikuks teeb ja pean laskma teisel inimesel olla selline nagu ta on. Armastus on kõige olulisem. Mind köidab Andres Luure mõttekäik: armastuseni jõudmise teel on vaja julgust ja usku. Usk tuleb leida kõigepealt iseenda sees. Meis võiks olla julgus tunda ära, mida me ise tegelikult tahame.“

Koolitaja Matti Orav: mitte kellelegi ei saa midagi anda, kui sa iseennast ei armasta

Matti Orav rääkis, et tema jaoks on paarisuhted olulised – ta on läbi elu ennast paarisuhetes ära tundnud. „Olen palju otsinud teiste käest armastust ja hellust. Oma elus ei osanud ma täheldada suhet iseendaga. Ma ei saa kellelegi mitte midagi anda, kui ma ise olen tühi ja ennast ei armasta. PREP-paarisuhtekoolitus on mulle õpetanud püsiväärtusi. See on kasvamine ja küpsemine üheskoos. Omavaheliste vestluste ja armastuse jagamisega me kasvame kokku,“ sõnas ta.

„Minu elus on olnud palju sellist, kus olen sattunud suhtesse ja siis avastanud, et siin ma nüüd olen ja pean hakkama saama,“ märkis Matti Orav. „Armumisega juhtub seda päris tihti. Igaühel on oma käsitlus õnnest või armastusest. Õnn on ebapüsiv väärtus, ühel hetkel see on, teisel pole. Pean iseendaga palju vaeva nägema, et ma ei langeks hirmude küüsi – pean võitma iseennast, et suudaksin olla oma pere jaoks olemas ja seda armastust välja pakkuda. See on suurim õnnejoovastus, kui ma olen rahulik ja tänulik selle eest, mis mul juba on.“

Matti Orav selgitab, et kui me teame, et suhe toetub kindlale vundamendile, on selles on hoopis kergem olla. „Kui mõtlen oma esimese kooselu peale, olin suhteliselt noor, ei osanud oma prioriteete sättida, vaid läksin suhtesse oma vanematelt õpitud mustritega. Kui tulevad lapsed, puuduvad oskused hakkama saada. Mina mehena tegin väga palju vigu. Kui jätad suhte unarusse, siis ei saagi sealt head nahka saada. Kui sa toalille ei kasta, siis see närbub ükskord ära. Oma teises kooselus olen püüdnud vaeva näha. Minu rituaal on, et püsiks hoida meeles armastust. Tõin igal nädalal oma naisele lõikelille – kui see närbus, tõin uue. Kui mina unustasin lille tuua, tõi kaaslane. Väikesed asjad on paarisuhtes olulised – kuidas ma suudan meeles hoida, et armastus on kodus? Kas ma oskan teist peale tööpäeva lõppu kuulata? Tuleb võtta aeg, et olla südamega kohal.“

Rakvere linnapea Triin Vareku jaoks on väga oluline olla hea inimene – seda on õpetatud talle maast-madalast. „Kui meil oleks noorena kogu elatud tarkus, tunneksime paremini õige suhte ära. Õnnelik suhe on see suhe, kus ma tunnen ennast hästi, kus on lugupidamine, austus, armastus. Õnnelik suhe on lootus ja rõõm, ühine koosolemine. Elu on õpetanud hakkama saama – rääkima, arutama. Keerulistes situatsioonides ma püüan halva unustada. Olin 19, kui armusin, see kestab siiamaani. Mulle tuli hea peremudel suhtesse kaasa. Olin lapsepõlves hoitud ja armastatud. Armastusest küll ei räägitud, aga see oli seal olemas,“ rääkis Triin Varek.

Eesti Kirikute Nõukogu poolt asutatud Sihtasutus Väärtustades Elu (SAVE) on korraldanud emadepäeva ja isadepäeva konverentse regulaarselt juba alates 2012. aastast. Seekordse konverentsi korraldamist toetas Pere Sihtkapital.

Konverentsi kokkuvõte on koostatud SAVE poolt 4. ja 5. mail saadetud pressiteadete alusel.

Fotol moderaator Hannes Hermaküla (SAVE Facebooki-lehelt).