Lähtudes kristlikust usutunnistusest ja Eesti ühiskonna ning selle üksikliikmete vajadustest väljendame me Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikutena religiooniõpetuse suhtes järgmisi põhimõtteid:

Religiooniõpetus lähtub ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonis sõnastatud usuvabaduse tunnistamise põhimõttest ja ÜRO lapse õiguste konventsioonis sätestatud õigusest haridusele. Õpilasel on õigus saada haridust religiooni puudutavates küsimustes. Religioosne haridus on usuvabaduse tagamise olulisemaid eeltingimusi ühiskonnas. Kohustuslik ei ole religioon, vaid teadmised religioonist.

Sajanditepikkune kuulumine kristlikku kultuuriruumi ja tänane religioosne olukord Eestis põhjendavad selle religiooni suhteliselt suuremat osakaalu käesolevas ainekavas.

Religiooniõpetuse eesmärgiks on aidata kaasa rahvuskultuuri ja kultuurautonoomiate järjepidevuse tagamisele.

Religiooniõpetus on mitte-konfessionaalne, olemuselt oikumeeniline õppeaine, mis käsitleb lisaks kristlusele kõiki suuremaid religioone ja religioosseid liikumisi.

Maailma kultuuripärandi mõistmine on ilma religiooniõpetuseta oluliselt raskendatud. Religiooniõpetuse kursus aitab tasakaalustada üldhariduse tervikut, muutes seda õpilase isiksuse arengu toetamise kaudu inimesekesksemaks ning rikastades erinevate maailma mõistmise viiside tutvustamise kaudu õpilaste maailmapilti.

Religiooniõpetuse raames mõistetakse inimest eeskätt kui homo spiritualist, kelle vaimsed otsingud ja areng on väljenduse leidnud religiooni raames. Religioon tegeleb inimeste kõige sügavamate eksistentsiaalsete küsimustega ja on olnud rikkalikuks inspiratsiooniallikaks.

Religiooniõpetuse oluliseks osaks on õpilaste kõlbelise arengu suunamine. Usulis-kõlbeline haritus loob eeldused südametunnistuse vabaduse teostamisele. Tugevdades elu püsiväärtusi on religiooniõpetus oluliseks teguriks rahva vaimse tervise ja elujõu tagamisel ning kriminaalpreventsioonis.

Religiooniõpetus peab olema riikliku õppekava põhiaine ühe kursusena kõikides kooliastmetes.